LABORAtoorium

Teadlane oli peatunud tugeva puidust laua ees, millel oli identifitseerimissilt tema nime ja ametikohaga. Laud oli tühi, välja arvatud korvpalli suurune salapärane klaaskera...

"Need on meil olemas," kordas valges kitlis mees, nagu poleks Krang teda kuulnud.

Krang luges autahvlilt nime: ja nägin seda ka kaugelt “Negu Izaguirre”. Minu nägemine ja kuulmine selles unenäos olid hämmastavad nagu kotkas, keda ma tundsin, ma polnud kunagi midagi sellist kogenud.

– Kas need on meil tõesti olemas? –Krang kordas, nagu ei usuks ta seda ikka veel teatud irooniaga.

Valges kitlis noogutas tõsiselt kolm korda.

– See on meile palju maksma läinud, kuid sellegipoolest oleme selle saavutanud, pärast mitmeid ebaõnnestumisi on need praktiliselt alles sündinud.

– Ta pani pastakad oma plekitu arstimantli kotti ja kuulas Krangi, kes osutas käeliigutusega kärjest eemalduda ja kõrvale astuda.